Kurjus luurab Euroopa Liidu selja taga
Teist aastat kaasneb sügisega reklaamplakatite kirevus. Sel aastal saame lisaks Riigikogule valida tee tulevikku. Kui ütleme nüüd JAH, siis hääletame juba üheksa kuu pärast taas – rahvasaadikuid Euroopa Liidu parlamenti.
Mulle ei ole rahvahääletus Euroopasse saamise küsimus. Juba 13. sajandil panid ristirüütlid paika piirid idamaise ja õhtumaa kultuuriruumi vahel. Oma poliitilis-geograafilise asukoha pärast oleme korduvalt käinud peenrahana tsaaride ja kuningate sõjamängudes käest kätte. Venemaa näeb meid siiani oma akna või sadamana Euroopa Liiduga kauplemisel.
Liitumisvastast kampaaniat vedavad Martin Helme ja Ivar Raig räägivad võimalusest liituda kunagi hiljem parematel tingimustel. Kui jääme praeguse kümne uue kandidaadi hulgas ainsana välja, võib järgmist võimalust mitte enam niipea tulla. See oleks kui loomulik kadu, mida ei märgatagi. Meie naabrid Soome ja Läti oleksid Euroopa Liidus, kuid meie jääksime Euroopa ja Venemaa vahele halli tsooni, mida ei kompenseeri ükski iseseisvus.
Iseseisvuse mitu palet
Millisest iseseisvusest me saame rääkida, kui piirileping Venemaaga on sõlmimata? Ning meie välispoliitikat suunatakse Kentmanni (USA saatkond) või Pikalt (Vene saatkond) tänavalt. Siiani pole välisministeerium põhjendanud Eesti sõdurite osalemist Iraagi okupatsioonis, keda me ise kutsume poeetiliselt rahuvalvajateks. Ka Saksamaa linnad maatasa pommitanud britid-jänkid nimetasid toimunut sakslaste vabastamiseks.
Ohtlik on jääda koos brittide, ameeriklaste ja venelastega. Tuletan meelde Teherani ja Jalta lepinguid, kus just need rahvad joonistasid Eesti Venemaa juurde kuuluvaks. Praegu on globaalses poliitikas suurimad vastuolud Mandri-Euroopa (Euroopa Liit) ja USA-Briti liidu vahel. Tundub, et lisaks ühisele keelele London ja Washington ka mõtlevad sünkroonis, kui vallutavad Afganistani või Iraaki. Ja Venemaa on alati valmis nõustuma kõigega, mis näitab teda impeeriumina. Seevastu Euroopa Liidus olevad sakslased ja prantslased on siiani justkui kass ja koer, kes üritavad vaatamata vastuoludele seda liitu tasakaalustada.
Rahajumal asendas ideaalid
Sageli kuuleb hädaldamist: “Kas sellist vabariiki me tahtsimegi?” Mäletatavasti hinnati üldrahvalikus üksmeeles vabadust kartulikoorte söömisest kõrgemalt. Praeguseks on ideaalid asendunud rahajumala kummardamisega. Lubada Euroopa Liidus piimajõgesid ja pudrumägesid on vastutustundetu, sest enamik poliitilisi otsuseid jäävad endiselt liikmesriigi enda teha. Väide „Brüssel nõuab” on meie bürokraatide väljamõeldis, mida ühestki direktiivist ei leia.
Rahvusriikide ajalugu ja sõltumatus on lõpule jõudmas. Argentiina, meist sõltumatum (pidanud Suurbritanniaga Falklandi sõda) ja rahvastikult umbes kümme korda suurem, langes majandusraskustesse pärast rahvusvahelise valuutafondi (IMF) survet. Võeti suuri välislaene ja raha kasutati sisetarbimiseks (võrdle: Eesti laenubuum), mille tagasimakse käis riigile ühel hetkel üle jõu. Globaalpangad oma intressidest ei loobunud ning rahahädas riik loobus peeso kursi hoidmisest ning vahetas pankades oleva valuuta samuti peesodeks. Oma dollarid kaotasid umbkaudu kaks miljonit inimest, kes muutusid rikkast keskklassist üleöö vaesteks. Ameeriklaste HSBC suurpank sai oma laenudelt intressid kätte, kuid Argentiina hoiustajatele jäi vaid kaheksa protsenti nende raha kunagisest väärtusest. Rahvas võttis kasutusele termini correlito ehk tango argentiina moodi. See tants seisneb hoiuseid tagasi sooviva kliendi jooksutamises panga ja kohtu vahet. Seni pole enam kui aasta kestnud kohtuprotsessil ükski hoiustaja oma raha õiglase kursiga tagasi saanud.
Eesti riigi senine rahapoliitika on samuti arvestanud Euroopa Liiduga ning sellest loobumine tooks kaasa suurema majanduskriisi kui Venemaa turu kadumine 1997. Me kaotaksime nii ida- kui lääneturu ja seejuures impordiksime miljardite väärtuses rohkem kui ise toota suudaksime. Siinkohal minu kaastunne palgatöötajale, kes on võtnud eluasemelaenu ning kellele töökoha koondamine tähendab kodutuks jäämist.
NRG põhjaminekust võiks õppida
Mart Laar püüdis oma Riigikogu kõnes 23. augustil 2001 väita, et Narva elektrijaamu NRGle erastamata me NATOsse ei saa. “Selle tehingu nurjamine täna võiks aga tublisti kõigutada Ameerika Ühendriikide toetust meie pürgimustele.”
Praeguseks teame tagantjärele tarkusena, et NRG vaagub pankrotiohus hinge koos teiste Enroni sarnaste suurfirmadega. USA president Kennedy on ironiseerinud, et veerand inimestest on alati kõige vastu. Meie eurovastased pole mitte kõige põhimõttelised vastased, vaid loodavad tõmmata Florida lahest sama suure kala kui Tiit Vähi. Tema vahetas kalaretke järel poliitikuameti ärimees-miljonäri oma vastu. Ja ironiseerides edasi: ehk jääb meile kõigile rohkem iseseisvust kui nihutada otsustamine Brüsselist kaks korda kaugemale – Washingtoni.
Maailmas on ainult üks föderaalriik, kes ignoreerib ÜROd ja peab õigeks vallutada sõjaga teisi riike. EI Euroopa Liidule on JAH Ameerika Ühendriikide viiekümne kolmanda osariigi staatusele.
Artikkel ilmus 10. september 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3085