Paberraha on petlik

Oleme kasutanud juba viis kuud eurosid, kroonide ja rublade järel kolmandat valuutat, mis taastatud Eesti Vabariigis on kehtinud. Minu hobide hulka kuulus varem vana raha kogumine. Oma kollektsiooni taas vaadates mõistsin, et paberraha on halvim viis rikkust säilitada või koguda, sest see on tagatud ainult inimeste usuga. Selle kasutajad on kogutud rikkuse alati kaotanud ja pean tõenäoliseks, et sama juhtub ka eurodega.

Paberraha leiutasid umbes tuhat aastat tagasi eksikombel hiinlased. Keisril oli vaja sõjakäigule minemiseks hobuseid, veoloomi ja vankreid. Ta laenas neid talupoegadelt ja andis vastu võlakirja, mille järgi hiljem oleks tagastatud samaväärne loom või ese. Inimesed hakkasid neid hieroglüüfidega paberitükke kasutama aga maksevahendina ja müntidele oligi tekkinud tugev konkurent, paberraha.

Algselt olid rahatähed niisiis võlakirjad, mida riigi ainuvalitseja või keskpank laskis käibele oma ostude ja kulutuste eest tasumiseks ning mida inimesed kasutasid omavahelistes ostu- ja müügitehingutes.

Selle ajani oli raha tähendanud ennekõike väärismetallist münte, millel olid alati ka metalli hind ja väärtus. Veenmaks inimesi, et paberraha on müntidega samaväärne, oli sellele trükitud vastu väärismetalli kogus. Näiteks 111 aastat tagasi trükitud 25-rublasel on tsaar Aleksander III portree ja teave, et riigipank vahetab krediidipileti piiranguta kuldmüntideks(1 rubla = 1/15 kuldrubla).

Esiküljel teatati ühtlasi, et krediidipilet on kogu impeeriumis kuldmündiga võrdväärne maksevahend ning selle järeletegijaid ähvardavad sunnitööle saatmine ja kogu vara konfiskeerimine. Turvaelementidest oli rahal vesimärgina tsaari portree, seerianumber ning panga juhataja ja kassiiri allkirjade jäljendid.

Paberraha võltsimist peeti rängaks kuriteoks, sest see õõnestas valitsuse autoriteeti: inimesed poleks enam usaldanud trükitud võlakirju ja valitseja oleks pidanud kasutama väärismetallist raha. Kulda ja hõbedat polnud kulukate sõdade ja toretseva eluviisi tõttu kunagi piisavalt, et münte juurde vermida, sestap kasutatigi tasumiseks enamesti võlakirju ehk paberraha.

Kulusid võidi katta ka nõnda, et vermiti vähem väärismetalli sisaldavaid ja varasemast väiksemaid ja õhemaid münte. Itaalias laskis üks ainuvalitseja surmaga ähvardades korjata alamatelt kokku kõik kuldmündid ja andis need pärast õhemaks lihvimist jälle tagasi. Tagantjärele võime nimetada seda võltsimisteks ja valeraha tegemiseks.

Valitsustele meeldis paberraha, sest kui väärismetalli varud on piiratud, siis paberi toorainest puidust pole nappust ja rahatähtede tootmist piirab vaid trükimasinate kiirus.

See võimaldab katteta võlakirjade ehk paberraha käibele laskjail rikastuda. Järgneb muidugi inflatsioon ehk iga rahaühiku väärtuse vähenemine, aga selle kulu kannavad need, kelle kätte väärtust kaotav paberraha jääb viimasena. Igapäevases elus väljendub see hinnatõusuna.

Me kõik mäletame Nõukogude Liidu lõpupäevade hüperinflatsiooni. Kaupade hind mitmekordistusid lühikese ajaga. 1. jaanuaril 1990 kehtestati Eestis miinimumpalga määraks 125 rubla kuus, siis kaks aastat hiljem oli see 1000 rubla. 18. septembril 1992 kehtestas valitsus miinimumpalgaks 300 krooni ehk varasema kursi järgi 3000 rubla.

Rahareform ehk käibel olevate kupüüride ümbervahetamine on peamine vahend, mis võimaldab trükipressi liiga rohke kasutamise tagajärgedest ehk inflatsioonist vabaneda.

Rublad vahetati 1992. aastal kroonideks kursiga 10:1. Sellele oli eelnenud kaks rubla reformimist: 1961. ja 1947. aasta algul oli vana raha vahetatud vahekorras 10:1 uue kujundusega rublade vastu. Sõja järel Eestis Saksa idamarku ei vahetatud ja nende omanikud kaotasid kogu rikkuse. Eesti Vabariigi kroonide kõrval võeti rublad kasutusele 24. novembril 1940 ja ametlikuks kursiks kehtestati 1 kroon = 1,25 rubla, kuigi tegelik kurss oleks pidanud olema 1:8. Inimesed kaotasid oma hoiused, elatustase langes, kaubad kadusid müügilt ja hinnad tõusid.

Kroon oli käibele tulnud 1928. jaanuaris ja vahetanud välja margad (100 marka = 1 kroon). 1933. aastal devalveeriti seda 35 protsenti.

Margad ja pennid kehtisid Eesti Vabariigis aastail 1918-1927. Eesti Pank emiteeris 50-, 100-, 500-, 1000- ja 5000-margaseid. Raha väärtuse kiire langus päädis sellega, et 1924. aastal kehtestati väliskaubanduses kuldkroon (0,40 grammi kulda).

Esimese maailmasõja ajal olid Eestis käibel vaheldumisi Vene rublad ja Saksa margad aga ilmselt on lugeja juba mõistnud, et ka nendel aegadel paberrahas kogutud rikkus läks kaduma. Tsaari rubladeltki kaotati kulla tagatis ja need, kes olid kuldrublad paberiks vahetanud, leidsid end katteta paberraha omanikena.

Viimase viite, et paberraha on riigikassa võlakiri, mille järeletegemise eest karistatakse ja mis on tagatud väärismetallide, leidsin 1991. aasta rubladelt. Kroonidel ja eurodel seda pole. Krooni kurssi tagati teiste paberrahadega aga seda ei tehtud eriti hästi, sest hinnad ja palgad tõusid võrdselt.

Kui 1992. aastal oli keskmine brutopalk 549 krooni, siis 2007. aastal 11 328 krooni.15 aastaga oli ühest kroonist alles jäänud 5 senti! Tarbijahinnaindeksi järgi oli alles kümme senti („Eesti Ekspress“, 10. aprill 2008).

Valuutade võrdluse alusel oleks kroon dollari suhtes hoopis tugevnenud 1,27-ni. Olles lugenud väidet, et USA dollari 1990. aastate alguse ostujõust oli alles jäänud 12 senti, saan teha järelduse, et ka teiste riikide paberraha ostujõud kahanes krooniga ühes tempos.

Tuletan endale aeg-ajalt meelde vana lugu, mis võtab kokku paberraha olemuse. Juut tuleb rabi juurde ja küsib, kas ta peaks hoidma raha pangas või kodus madratsi all. Kuni rabi mõtleb, mida vastata, koputatakse uksele ja sisse astub noor naine. Noorik tahab teada, kas ta peab pulmaööl sängi minema öösärgis või alasti. Rabi mõtleb ka selle küsimuse üle ja ütleb siis: „Ma vastan teile mõlemale. Hoidke raha pangas või ärge hoidke, pange öösärk selga või ärge pange – see, mis teiega juhtub, on ikka üks.“

Artikkel ilmus 26.05.2011 ajalehes “Sakala”

.