Valitsus ostis Tartu öökontserdi ja ülistas iseennast

Rohkem kui 5-tunnine Tartu öökontsert 19/20. augustil ülistas võimupoliitikuid. Televaataja nägi ära kõik Reformierakonna tähtsamad näod. Kultuuriminister Rein Langiga tehti neljaminutine intervjuu. Publikus näidati istumas peaminister Andrus Ansipit (parajasti kõlas taustal laul „Tsirkus”). Ekraanil säras ka Tartu linnapea Urmas Kruuse. Dirigendina sai end jälle esitleda Riigikogu asespiiker Laine Randjärv (laul „Homme”). Kui teiste parteide poliitikuid ka oligi kohal, siis neid ei näidatud. Näiteks Aadu Must kaebas, et neil ei lubatud lehvitada Rahvarinde sümboolikaga lippe.

Pealkirja järgi kandis üritus nime „Öölaulupidu „Järjepidevus””. Sisuliselt polnud seal kumbagi. Ville Arike nimetab seda 26. augusti Õhtulehes öökontserdiks, sest rahvas ei saanudki suuremat osa repertuaarist kaasa laulda.

Enamik artiste pidi ajalooliste laulude sõnu paberilt piiluma. Samuti puudub järjepidevus, sest 15 aasta jooksul ehk 1992-2007 ei tähistatud mitte midagi. Sel ajal tähistas taasiseseisvumist vaid Keskerakond üksi ja pidi veel 2005. aastal organiseerima Tallinnas Vabaduse väljakul selle meenutamiseks kontserdi. Teised parteid nimetasid seda tähtpäeva „edgaripäevaks”.

Pronksiöö tõi „õige” öölaulupeo

Kõik muutus pärast 2007. aasta Pronksiööd. Järgneval 2008. aastal toimuski taaselustatud öölaulupidu „Märkamiseaeg” (20. augustil). Raha selle jaoks tuli, nagu nüüdki, Kultuuriministeeriumilt. President Toomas Hendrik Ilves saabus Lauluväljakule südaöö paiku, kui Tõnis Mägi laulis laval „Koitu” (ta tegi seda ka 2006. aasta septembris Tammsaare pargis Ilvese presidendiks valimise toetuseks korraldatud kontserdil).

Riigi korraldatud ja meedias laialdaselt kajastatud üritusi on veel teisigi, mis toovad rahva kokku, aga pärsivad valitsuskriitilisi meeleolusid. Näiteks tänavu 16. ja 17. augustil Paides toimunud arvamusfestivali „maaletooja” Kristi Liiva töötas Juhan Partsi valitsuse pressiesindajana.

Teiseks, ühe teemana arutleti arvamusfestivalil õnne üle, ilma viitamata varasemale projektile „Õnnepank” või IRL-i 2007. aasta Riigikogu valimiste kampaaniale.

Publiku mõttes oli see festival aga läbikukkumine, sest näiteks e-valimiste arutelul oli iga laval esineja kohta vaid kaks kuulajat.

Samuti korraldas selle aasta aprillis Andrus Ansipi nõunik Toomas Kiho loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva ürituse Riigikogu saalis, kus tehti tuntuks noor näitleja Mari-Liis Lill. Laia käibesse läks temalt väljend „Mis on siin pildil valesti?”, aga riiklikku süsteemi pole viie kuuga suudetud remontida näpuotsagagi.

6. aprillil oli presidendikantselei eelarverahade eest koos suurejooneline Rahvakogu, ülesandeks summutada mullune pahameel ACTA ümber ning Reformierakonna varjatud rahastamisskeemide (Meikar) pärast. Rahvakogu kahe kuu tööna valminud ettepanekud ootavad oma saatust kusagil parlamendikomisjonide sahtlites.

Siia loetelusse läheb ka projekt „Minu Eesti”, mille nimi ja kaubamärk kuulus IRL-i ja Res Publicasse kuulunud Raul Sarandile ja Urmo Kübarale ning mida rahastas suures osas IRL-i minister Siim-Valmar Kiisler läbi KÜSK-i toetuste.

Tuntumateks propagandistlikeks ettevõtmisteks said 2008. aasta koristustalgud ja 2009. aasta mõttetalgud.

Samuti sobib siia ritta riigiteater NO99 poolt Saku suurhallis korraldatud etendus „Ühtse Eesti Suurkogu”, mis imiteeris uue erakonna loomist, põlistades seeläbi efektselt senised parteid.

Riiklik propaganda kestab igavesti ega kao kuhugi ära. Küll saab aga igaüks teadvustada, et öölaulupeod, rahvakogu, arvamusfestival, koristus- või mõttetalgud on võimupoliitikute algatatud meelelahutus, kus inimesi käsitletakse nukkudena, kes oma nukujuhtidele innustunult aplodeerivad – piletivaba laulu- ja tantsupeo oravarattas.

VIRGO KRUVE, vaatleja

[fotoallkirjad]

Fotod ETV ekraanilt: Virgo Kruve

Artikkel ilmus 4. septembril 2013 ajaheles Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=21499