Sport ja reetmine Erika Salumäe näitel
Kas see võib olla unistuste töökoht, et väljaõpe on kinni makstud, ravikulud tasutud ja arstid riigi parimad, tulemuse eest saad medali ja raha ning asju? Ilmselt küll, vähemalt tippsporti jõudes.
Erika Salumäe sportlastee maksid kinni NSV Liidu maksumaksjad nii treeningute, arstide kui võistluste auhindadega. Seega on temale antud medalid samuti maksumaksja omad ja peaksid maksumaksjale tagasi minema kui ta otsustab neist loobuda. Kahjuks nii ei läinud ja egoist pani need oksjonile.
Eestit juhtiv Reformierakond klammerdus mineviku kuulsuse külge ja saatis Neinar Seli neid Londoni oksjonilt ostma. Muidugi tehti sellest meedias sündmus, mis tõstis huvi ja koos sellega ka hinda. Täna siis teame, et tagasi jäid ostmata Barcelona kuldmedal ja jalgratas. See on eriti valus, sest tegemist oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järgse esimese kuldmedaliga. Arusaamatu, NSV Liidu aegsele medalile Neinar Seli tegi panuse aga mitte iseseisvuse järgsele esimesele kullale(1992 Barcelona). Kapikommunist vä? Uudistes olnud põhjal võib oletada, et sellele pidid panuse tegema Sorainen advokaadibüroo kliendid aga neil ei õnnestunud võita. Ühe terase tähelepaneku tegi Allar Tankler twitteris Seli väljaütlemise kohta:
“Kui pakkumised absurdselt kõrgeks lähevad, siis olen sunnitud käed üles tõstma.” Sõltuvalt oksjoni reeglitest ei pruugi parim plaan olla.
Ma lugesin seda teise korra veel ja siis hakkasin naerma, täitsa südamest. Käed üles tõstma võib oksjoni kontekstis tähendada ju panuse tegemist ja veel eriti innukalt. Muidugi sõltub, kas käes on ka oksjonil osaleja number või mitte. Enamasti tähendaks see siiski soovi avaldamist, oksjoni kontekstis siis panuse tegemiseks.
Kirjutasin oma blogis juba 31. oktoobril kriitiliselt medalite oksjonile panemise kohta.
Erika Salumäe jõudis medaliteni Nõukogude Liidu antud rahadega ja nende müügist saadav tulu peab samuti minema maksumaksjale tagasi. Antud juhul on üks riigikord kadunud ja asemele tekkinud teine ning ilmselt oleks ta pidanud medalid tagasi müüma Eesti riigile, mitte neid oksjonile panema. Kui ta sellise valiku tegi, siis peaksime neile pakkumiste tegemisest kõrvale jääma, sest eelnevad aastad oleme samuti ilma nendeta hakkama saanud ja pole mingisugust alust arvata, et neid oleks edaspidi vaja. Tulemus on raamatutes, tabelites ja videoarhiivides kirjas ja medal füüsilise objektine täiesti tähtsusetu. Pealegi on kuldmedal tegelikult suuremas osas hõbedast ja ainult pealt õhukese kulla kihiga kaetud.
http://virgokruve.eu/2013/10/31/reetur-erika-salumae-medaleid-pole-eestile-vaja-tagasi-osta/
Seda kirjutades olin ma ära unustanud ja seda meenutas mulle tänane Laur Uudami mõtteavaldus Õhtulehes, et maksumaksja andis Erika Salumäele ka maja. See on samuti ära müüdud. Ühest teisest artiklist lugesin, et oksjoniga võis Salumäe teenida 60 tuhat eurot (lisaks 20% inglasele oksjoni vahendamise tasu). Raha on muidugi suhteline suurus aga minevikku ei tasuks kinni jääda. Tiit Sokk ütles oma muuseumi antud medalite kohta, et minevikku ei tohi kinni jääda ja selle pärast ta need ära andis ega käi neid vaatamas. Täpsemalt öeldes andis muuseumile kasutada, mitte ei müünud neid ära.
Meie juhid oleksid pidanud ka leppima sellega, et Erika Salumäe jaoks oli ansipism ebaõnnestunud režiim ja ta kolis siit minema, müües maha maja ning nüüd ka sportlastee jooksul talle kuulunud inventari ja saadud auhinnad.
Miks Neinar Seli läks Londonisse oksjonile panust tegema? Sest kuulsusrikas minevik on ainus, mis on ansipismile jäänud. Tulevik on tume.
See oli ka minu enda blogi tsiteerimine. Eile sain sellele taaskord kinnitust kui Riigikontrolli raporti järgi on meie palgatase umbes 69% Euroopa Liidu keskmisest aga hinnatase 80% keskmisest ning viimase 5 aastaga ei ole me üldse rikkaks saamise suunas liikunud.