Arvamus Delfis Tallinna rahvaküsitluse kohta
Tallinna rahvaküsitlus meelitab võltsima
Ilma mingisuguse teavituskampaaniata läks Tallinna linnas lahti rahvaküsitlus haldusreformi tegemise üle. Eesti jõukaim omavalitsus leidis äkki, et võiks pealinna lähedust ja teenuseid tarbivad naabrid ka ametlikult ühise mütsi alla võtta ja loobuda linnaosadest.
Tallinna linnakantselei rahvaküsitlus sarnaneb pigem e-posti aadresside korjamisega turunduslikeks eesmärkideks, mitte aga siduva jõuga rahvaküsitlusega. Hääletajat ei tuvastata: ei ID-kaardi, pangalingi ega mobiil-ID abil. Seejuures on netis antav hääl võrdsustatud paberil antavaga linnaosa valitsustes asuvates hääletuspunkides, kuigi viimastes käib hääletaja tuvastamine pildiga dokumendi alusel.
Ma saan aru, et küsitluse läbiviimisega on kiire, aga rahvaküsitlust ei saa korraldada samade kriteeriumite järgi kui 2006. augustis Ilvese presidendikssaamist toetamisel või 2007. kevadel internetis Savisaart maha hääletada püüdes. Mõlemad hääletused tegid tollal anonüümseks jäänud inimesed sooviga kasutada allkirjade suurt arvu poliitilise võitluse argumendina. Isegi kui kellegi nimi sinna telefoniraamatust kopeeriti, ei olnud sellel mõju.
Seekord tahetakse aga ülimalt lihtsalt võltsitava süsteemiga saada linnakodanikelt luba ja alust linnavalitsuse edasistele tegevustele. Kui tahaksin kallutada tulemust ükskõik kummas suunas, siis vajan ma ainult kahte asja: tallinlase nime ja e-posti aadressi.
E-posti-aadressi on väga lihtne tekitada tasuta e-postisüsteemide abil. Veidi keerulisem on saada inimeste nimesid, aga siin aitab telefoniraamat hädast välja. Hääletajate isikukoodi ei kontrollita, aga ka neid saada ei ole tänu äriregistrile kuigi raske.
Nimelt on äriregistri kodulehel kättesaadavad kõik korteriühistute juhatuste liikmete isikuandmed: nimi, elukoht ja isikukood. Otsingusõna „korteriühistu“ peale tuleb küll üle 10 000 registreeritud korterühistu, aga seda annab lihtsalt kitsendada, kui võtta kriteeriumiks näiteks mõni Tallinna tänav.
On üllatav, et Eesti, mis peab ennast infotehnoloogia valdkonnas igati arenenuks, peab endiselt leppima põlve otsas tehtud lahendustega. E-riik pole teinud omavalitsustele kättesaadavaks lihtsat platvormi ID-kaardi kasutajatele rahvaküsitluste korraldamiseks.
Selle põhjuseks on ilmselt kartus osalusdemokraatia ees ja soov mängida praeguse juhitava demokraatia võimalustega. Mõelge, milline segadus tuleks, kui volikogus häälteenamust omava poliitilise jõu poolt rahvale esitatud küsimus saab oodatule vastupidise vastuse – ja seda olukorras, kus osalema vaevub ehk 10-12 protsenti hääleõigust omavatest inimestest. Sellisel juhul pole tegu enam enamuse otsuse, vaid vähemuse diktatuuriga.
Tallinna hääletuse puhul aga on üks võltsitud e-hääl piisav, et seada kahtluse alla kogu küsitlus. Või siis vähemalt jätta arvestamata internetis antavad hääled. Linnateatri ja Kultuurikatla küsitlus võis olla esimene aia taha läinud vasikas ja sellisena andestatav, aga teist korda ämbrisse astumist ei saa heaks kiita.
Ma ei usu, et Tallinna linnavalitsuse IT-inimesed ei ole kampaania ohtudele tähelepanu juhtinud, aga ilmselt otsustasid nad mitte vastu vaielda. Olen veendunud, et selline rahvaküsitlus internetis ei ole praegusel ajal enam kohane.
Aastaid tagasi kritiseeriti kõvasti tollase ministri Tiit Tammsaare võrdlust, et Eesti tiigrihüpe on osutunud nurka kakavaks kassipojaks. Vaadates praegust Tallinna rahvaküsitlust võib tõdeda, et sellelt kassilt on nüüd ka karvad ära raseeritud.
Virgo Kruve, www.DELFI.ee 17. veebruar 2009
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=21251303