Eesti nutune poliitnali
Kiratsevas ETVs on kärbunud huumori- ja satiirisaadete tegemine. Meelelahutussaadete tootmise kõrgest hinnast räägitakse palju, kuid pigem on probleemiks saanud saadete ning saatelõikude nõrgad tekstid, nende olemasolevategi tekstide vilets kasutamine ja sädelevate ideede nappus.
Eesti televisioonis on aastaid jooksnud “Pehmed ja karvased”. Poliitikute kujutamises nukkudena ei oleks midagi imelikku, kui sõnumit kannaks edasi vaimukas dialoog. Paraku on aga saates kogelevad ja puterdavad käpiknukud vastuvõetavad vaid üsnagi piiratud mõttemaailmaga televaatajale. Korraliku nalja tegemiseks ei piisa üksnes õnnetust kassirojust, kes joob ja suitsetab. Siinkohal saab tuua võrdlusnäite naabrite juurest. Samalaadne Venemaa poliitiline huumorisaade “Kuklõ” (Nukud) aitas imiteeritavate poliitikute tuntusele kaasa, mitte ei alavääristanud neid.
Õppida saaks nii soomlastelt kui inglastelt
Hea näide poliitilisest meelelahutusest on soomlaste “Omaenese peremehed” (Itsevaltiaat). Igaks laupäevaks suudetakse teha 12–14 minutit kestev multifilm, kuigi selle saate arvutigraafikud elavad Austrias ja Iirimaal. Lisaks erakordsele sarnasusele parteiliidritega suudavad ekraanil tegutsevad tegelased igas osas endale päevakohase teema leida. Olgu selleks poliitikute sõbrapäev, X-failide parodeerimine, Soome keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide võitlus parkimiskoha pärast või president Tarja Halonenile järglase valimine. Seejuures ei kuule vaataja selles paroodiasaates mingit labast keelekasutust.
Kanal 2 “Ärapanija” on aga keskendunud päevakangelaste alavääristamisele. Mart Juur ja Peeter Oja võivad ju teleuudiseid üsnagi hästi parodeerida, kuid poliitiliseks naljaks on vaja rohkem kui teistsuguse häälega rääkimist või rekvisiidi näitamist. Jääb mulje, et võrreldes eelmise hooajaga on saade mõnevõrra alla käinud. Enam ei tulistata lühidalt ja vahedalt, lepitakse mõne pisifakti tüütavalt pika esitamisega, mis aga raiskab vaid eetriaega.
Meie ja nende vestlussaadetest
Teise eraldiseisva poliitilise meelelahutuse alla võib lugeda jutu- ja vestlussaated.
Siinkohal lühidalt ka mõnest tõsisemat sorti meelelahutussaatest. Urmas Oti “Happy Hour” jätkab kesktelevisiooni traditsioonides saatejuhi-külalise debatina. Viimase kuu saated ja sinna juttu ajama kutsutud neli ministrit näitavad väga tugevat poliitilist suunitlust. Samas on selle hooaja saadetes tunda tugevat toimetajatööd, mis muudab jälgimise nauditavamaks.
ETV poliitilised vestlussaated “Foorum” ja “Unetus” tegelevad aga sügavate teemadega. Kusjuures näib, et “Unetuses” ei jõua keegi sõnasaanutest oma mõtteid lõpuni esitada, sest saatejuhid katkestavad esinejaid lausa poole sõna pealt. Kokku on kutsutud suur hulk põnevaid esinejaid, kuid enamal juhul saavad nad öelda vaid paar lauset. “Varivalitsus” on esimese kolme saatega jätnud mulje seitsme “päkapiku” rivaalitsemisest ja tegijate eneseimetluse demonstratsioonist.
Häid näiteid saaks tuua võõrkeelsetelt kanalitelt. Üks väheseid poliitilise pilamise, kuid seejuures kuulsate külalistega saateid on CNNi “Daily Show”. Naljad demokraatidest või vabariiklastest poliitikute üle on seal saanud üldiseks reegliks. Saates analüüsitakse tuntud poliitikute väljaütlemisi, saadetakse sündmuskohale reportereid, näiteks demokraatide kongressile avastama erimeelsusi, või kutsutakse stuudiosse tipp-poliitikud nagu Bill Clinton ja John Kerry või hoopis kuulus filminäitleja Tom Cruise.
Kasulik oleks mitmekesisuse mõttes tutvuda inglaste suhtumisega poliitikasse. Karmilt kohtleb poliitikuid näiteks brittide telesaade “2DTV”, milles Bush ja Blair üllatavad vaatajaid erakordse rumalusega. Tasakaalustamise huvides on saatesse toodud tegelasi ka teistelt elualadelt, näiteks laulja Elton John või tennisist Tim Henman.
Eestis pole keegi õnnetum kui umbkeelne televaataja. Üksnes eesti keele oskusega tuleb enamal juhul leppida halli keskpärasusega.
Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 13. oktoober 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=4529