Eestlaste katkine moraalikompass
Augustis möödub 20 aastat iseseisvuse taastamisest. Paraku eksleb ühiskond jätkuvalt pooltõdede ja võltsmoraali rägastikus. Eelnev okupatsioon oli soosinud reeglite väänamist, valitsejate ootustele sobivat käitumist ja faktide kohandamist ümbritsevale maailmapildile.
Viimane suur rahvast ühendav aktsioon oli aprilli algul Andrus Veerpalu positiivsete proovide kahtluse alla seadmine. Euroopas oleks mõeldamatu, et tippsportlasele varem teada olevatest füsioloogilistest näitajatest hälbimine ehk dopingukahtlus põhjustaks rahvaliikumise tema õigustamiseks. Faktilist tulemust ei saa kahtluse alla seada fännide arvu ja nende subjektiivse armastuse hulga alusel.
Kõik Euroopa rahvad armastavad oma medalivõitjaid, aga nad usaldavad objektiivselt mõõdetud näitajaid ega näe seda rünnakuna oma rahvuslikule uhkusele. Meie siin Eestis võtsime seda rünnakuna eestluse vastu ja leidsime arstid, kes seaksid objektiivsed mõõtmistulemused ja meetodi kahtluse alla. Isegi vaatamata sellele, et tegemist oli treeningul antud prooviga, mis kuidagi ei kahanda Veerpalu eelnevalt võistlustel saavutatud võitude väärtust.
Vähemalt 68 712 (üleeilse seisuga) inimest Facebooki lehel „Usume Andrus Veerpalu” usub rahvuskangelast pimesi ja suleb silmad mõõdetud näitudele. See oli kõigest viimane näide, kus me tõlgendame ümbritsevat maailma südame, aga mitte mõistuse järgi. Kuid selle tulemusel näitab tõekompass meile vale suunda.
2008. aasta augustis pani Gruusia toime sõjalise rünnaku Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vastu. Meie meediast paiskus välja sõnum, et grusiinid pidid nende väikeste rahvaste eraldumise soovi takistama ning selleks tuli ette võtta rünnak rakettide ja tankidega. Olukorda tõlgendati provokatsioonile reageerimisena ja kõige algatajaks sildistati hoopis Venemaa.
Niisugune tõlgendus klappis meie pooltõdede maailmapildiga, sest Gruusia oli Venemaast kümneid kordi väiksem (nõrgema toetamine), president Saakašvili oli samuti väljast imporditud (samastumine) ja grusiinid jagasid meie maailmavaadet (NATO poolt, Venemaa vastu). Kuigi leidus grusiinide tegevuses kahtlejaid, jäid nad vähemusse – mõistuse hääl tembeldati Eesti riigi vastaseks ja Venemaa pooldamiseks. Hilisemad Euroopa raportid tõestasid, et olime toetanud agressorit.
2007. aasta aprillis kulmineerus aastajagu ette valmistatud poliitiline provokatsioon Tallinna kesklinnas omandi lõhkumiseks, mida mäletame Pronksiööna. Sündmuse käivitasid 2006. aasta maikuus IRL-i liikmed Jüri Böhm ja Kalev-Andres Rebane ning rahvuslane Tiit Madisson, kes käisid Tõnismäe monumendi juures perioodiliselt piketeerimas ja teadlikult provotseerimas. Leinava sõduri kuju teisaldamine pidi saama IRL-i valimisratsuks, kuid võidu ja au napsas hoopiski Reformierakond.
Pärast 26. aprilli ei kahtle enam keegi, et kommunist muutub rahvuslaseks, kui demonteerib oma kunagise iidoli. Ühiskondliku kokkuleppe asemel ülistasid rahvuslikult meelestatud eestlased toorest jõudu ning renditud Läti veekahuri ja imporditud pisargaasi kasutamist. Mina oleksin eelistanud erimeelsuste kõrvaldamist kodumaise kaine mõistusega – see oli kahjuks vähemuse seisukoht, mis massimeedias sildistati peagi Eesti-vastasuseks. Kohe näha, et oleme judeokristlikult sallimatu rahvas, sest „Kes minu poolt ei ole, on minu vastu; ja kes minuga ei kogu, see hajutab”. (Luuka 11:23 ).
2003. aasta märtsis alustatud invasioon Iraaki ja Eesti osalemine sellele järgnevas okupatsioonis on samuti näide, et oleme unustanud enda kui okupeeritud rahva kogemused. Soovist meeldida suurele vennale sulgeme silmad tõe ees. Ilmselt oskus hirmsat tõde endale ilusaks valetada ongi aidanud meil rahvana püsima jääda. Stanley Kubrick on öelnud: „Suured rahvad on alati käitunud gängsteritena ja väiksed rahvad nagu prostituudid.”
KESKMÕTE: Ilmselt oskus hirmsat tõde endale ilusaks valetada ongi aidanud meil rahvana püsima jääda.
Artikkel ilmus 20.04.2011 ajalehes Kesknädal:
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=16706