Elame nuhkimise ajastul
Pärast sajandivahetuse tehnoloogiabuumi ja dot com mulli lõhkemist on saanud infost uue aja kuld. New Yorgi börsil olid 2016. aastal maailma kallimate firmade tipus IT- firmad Apple Inc., Alphabet (varem Google) ja Microsoft ning esikümnes Amazon.com, Facebook ja USA sidefirma AT&T. Inimestevaheline suhtlus on järjest enam digitaalne, ja see, kes kontrollib sidet, omab ka võimu inimeste üle.
Nõukogude Liidu ja USA võidujooks kosmose vallutamiseks käis täpselt samamoodi võimu nimel, sest orbiidilt sai luurata ja kontrollida Maa peal toimuvat. 21. sajandi võidujooksu infoühiskonna kontrollimiseks on võitnud USA, sest Euroopal puuduvad omad alternatiivid eelmainitud firmadele. Lisaks kasutame ERR-i saates „Foorum“ inimeste kaasamiseks Twitter’it, Riigikogu istungite ülekannete hoidmiseks Youtube.com’i ja info otsimiseks ning e-maili saatmiseks Google’it. Alates 25. jaanuarist 2017 on Riigikogu istungite ülekanded live.riigikogu.ee asemel riigikogu.babahhcdn.com peal.
Eelmise aasta mais sulges välisomanik Telia kodumaise Eesti Telefoni ajal loodud hot.ee teenuse serverid. Sellega kadus e-mailidele lisaks ka sadu tuhandeid Eesti eraisikute ja firmade kodulehti, mis olid sajandivahetuse järel loodud. Need olid ainueksemplarid, mida ei arhiveeritud kusagile. 13. sajandil tulnud ristiusustajad raiusid maha muinaseestlaste hiied (rahva mälu), et pöörata nad võõrusku.
Kommunismi kokkuvarisemine juhtus makilindi ja kettaga analoogtelefoni ajal. Tänapäeval on arvutid ja andmekandjate hinna pidev alanemine viinud võimaluseni salvestada kogu elektrooniline side. Kui KGB nuhk võis jälitatava silmist kaotada, siis kapo „lutikas“ on igal inimesel taskus mobiiltelefonina. Riigid on erastanud sidefirmad ja pannud seadusega neile kohustuse jälitamist võimaldada.
Tänu Edward Snowdeni paljastustele teame USA programmist PRISM ehk tõlkes „prisma“. Kui side valguskaablile panna „prisma“, siis saame poolitatud side, mille salvestamist ja pealtkuulamist ei avasta. Juba 2002. aastal leidis AT&T töötaja ilma lingita uksega ruumi, kuhu tulid kaablid firma sidekeskusest. Sellest avalikult ei räägita, et internet ja sidefirmad lubavad kopeerida kogu oma võrguliikluse.
Eesti rahvas sai „lutika“ 2009. aastal, kui Andrus Ansipi valitsus täiendas elektroonilise side seadust: §113 (5) „Sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine peab toimuma sõnumit jaotavat liidest ning vastavat riist- ja tarkvara kasutades, tagades tsentraalse jälgimisseadme abil teostatud toimingute kohta sõltumatute logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) säilimise vähemalt viis aastat.“ Lühidalt, see tähendab iga kõne/sõnumi jäädvustamist viieks aastaks. Seadus keelab sidefirmal avaldada kliendile tema sõnumisaladuse rikkumist.
Tõendeid saab nüüd koguda tagantjärgi. Kohtuasjas number 1-14-5596 alustati kriminaalmenetlust 19.10.2011, uuritav kuritegu pandi toime 24.07.2011. Kohtuotsuses on laused telefonikõnede stenogrammidest, mis peeti 23.07.–03.10.2011. Paloveer: „XXX, me leppisime, et me ei nimeta nimesid. /…/ viiendas vestluses (kus XXX kasutab mitte oma tavalist numbrit, vaid kõnekaarti).“
Ajakirja „Kultuur ja Elu“ talvenumbris 4/2010 on Virkko Lepassalu intervjuu filosoofi ja TLÜ professori Mart Raukasega, kes helistas peaminister Andrus Ansipile ja ütles: „Vii väed Afganistanist välja!“ Mõni päev hiljem tuli teade kahe sõduri hukkumisest. Nüüd järgnes riigi reageering: „Ja siis kutsuti ka kaposse välja, aga kuna ma olen nende direktoreid ja peainspektoreid nädalate viisi nii palju koolitanud, siis toimus see nii, et mina jällegi õpetasin ja nemad kuulasid.“ Karl Vainole analoogtelefoniga helistajat ei oleks KGB leidnud, aga digitaalses võrgus on igal sideseadmel oma unikaalne tunnus.
Ameerika sai demokraadist mustanahalise presidendi Barack Hussein Obama 2008. aasta valimispäeva võidukõnega „Yes, we can“ (Jah, me saame). Pärast Wikileaks’i ja Snowdeni paljastusi NSA tegevuse kohta, läks ta ajalukku kui „Yes, we scan“- (Jah, me skännime) -mees. Vabariiklased on nuhkimise paljastamist kritiseerinud ja sellega seotud inimesi nimetanud reeturiteks.
Peaministrina ajas Andrus Ansip tagasi eelduse kõigi ettevõtjate kõnede pealtkuulamisest, aga see on asetleidnud fakt, et juba 2011. aastal oli võimalik kõnede stenogramme tagantjärele koostada. See on tõlgenduse küsimus digivolinikule: kas pealtkuulamine on inimesega või ka tarkvaraga märksõna otsimine ja algoritmiline profileerimine?
Veel paar kuud on alles Arsenali Keskuse konkursi aegne sõnumiside 2012. kevadest. Kas riigis leidub tahet seda nuhkida ning uurida sõnumite tsentraalse jälgimisseadme sisu?
KESKMÕTE: Sellest avalikult ei räägita, et internet ja sidefirmad lubavad kopeerida kogu oma võrguliikluse.
Artikkel ilmus 1.02.2017 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=28178
Selles teksti järel toon eraldi välja, et sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine on kogu sidele, mitte jälitustoiminguteks loa saanud juhtumitel. Salvestavad kõik sõnumid ja uurimise toimumisel tehakse süsteemi päringuid, mille kohta jääb jälg logifailidesse. Kindlasti võib nüüd mõni lugeja öelda, et pealtkuulamisega on ta arvestanud ning teda see ei puuduta. Nii arvati ka NKVD ja KGB kohta, et minul ei ole midagi karta. Me peaksime ajaloolise kogemuse järgi teadma, et tookordse valikulise jälitamise ja piiratud ulatusega pealtkuulamise tulemuseks oli suletud ühiskond, kus ei toimunud arutelu ega kodanike poliitilist aktiivsust. Tänapäeval vastab sellele olukord, et Skype side on krüpteeritud pealtkuulamise vastu aga serverid on firma tsentraalse kontrolli all ning neid läbivale infole on ligipääs ka Eestil. Seda infot küsitigi algoritmilise profileerimisega tookordselt siseministrilt Ken-Marti Vaherilt, kes arusaadavalt midagi ei kinnitanud ega lükanud ümber, sest jälituseks kasutatav tehnoloogia olevat riigisaladus.