IRL lörtsis vabaduse oma sõjasambaga
Täna, 22. juunil möödub üks aasta Vabadussõja võidusamba avamisest. Tänu Isamaa ja Res Publica Liiduga seotud inimeste suurele panusele saime samba, mis läheb punaseks, isegi pühitsemata veega kokkupuutest kustub ära või kukub tükikaupa alla. Nii juhtub, kui autor, ehitaja ja tellija on ühest parteist.
Mina olin üks nende tuhandete seast, kes tegi annetuse sihtasutusele Vabaduse Monument, mis seda ausamba ehitamist juhtis. Vastuolud sõnade ja tegude vahel (loe: valetamine) algasid juba enne ehitamist.
Annetajad maeti vundamenti
Minu annetuse tegemise ajal, juulis 2007 oli sihtasutuse kodulehel kirjas, et kõigi annetajate nimed kantakse samba taha jäävale graniitseinale. Tegelikult maeti nimed paberile trükituna ja metallist silindris samba vundamenti.
Samba ehitamise asupaigast umbes 50 meetrit kõrgemal oli 2005. aastal avatud kivi kirjaga „Siia rajatakse Vabaduse monument”. Mäletamist mööda tegi seda Tõnis Palts (IRL), kes oli kivi asetamise ajal viimaseid päevi Tallinna linnapea. Kuid tunnustagem – ta rääkis siiski veel vabadusest ja monumendist, mis püstitatakse vabaduse auks. Hiljem moondus kogu sündmus Vabadussõja tähistamiseks.
Monumendi esmakordne avamine pidi olema 28. novembril 2008 ja see pidi tähistama terve aasta kestnud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva ürituste pidulikku lõpetamist. Muide, ka neile suurüritustele (samuti nagu sambalegi) kulus üle 100 miljoni krooni. Tegelikult valmis objekt ligi seitse kuud hiljem – Võidupühaks.
Samba kulud avalikustada sihtasutuse kodulehel!
Sihtasutust Vabaduse Monument juhtinud Aivar Reivik (IRL) on samba avamisest saadik möödunud suvel taotlenud Kaitseministeeriumilt 73 447 krooni eraldamist, et sihtasutus likvideerida. Ta on põhjendanud seda töö lõpule jõudmisega. Õnneks teatas veel 2. juuni Eesti Päevaleht, et taotlus ei ole heakskiitu leidnud.
Mina sooviksin ehitamisega seotud paberite ja arvete arhiivi lükkamise asemel hoopis nende avaldamist sihtasutuse kodulehel, sest terve aasta kestnud jamad ja eriti nende kinnimätsimine ei näita mitte ainult puudulikku planeerimist ja ehitamist, vaid tekib õigustatud kahtlus rahade kõrvalepanekust.
Kuidas seda tõenäoliselt tehti? Pakun, et kalkulatsioonid võeti oma ala tippudelt ja öeldi, et asjaga on kiire ning hind ei ole probleem. Hiljem võeti nende asemele hoopis odavamad pakkujad, kuid maksti vaid natuke vähem. Neile makstud üle turu keskmise tasude sisse oli arvestatud ka näiteks sambaehitajate lisaraha. Seda kasutatakse siis Rahumägi, Antropovi ja Ojulandi kombel reklaamibüroo Droom sarnastes skeemides (tõsi küll, see viide käib teise võimuerakonna, Reformi pihta), kus osa poliitiku kandideerimiskampaania kuludest tasuvad äriühingud.
Sest miks muidu soovitakse sihtasutus Vabaduse Monument likvideerida, kui Vabadussõja võidusammas on kipakas ja Vabaduse monumenti ei ole silmapiirilgi. Valimised 2011. aasta märtsis lähenevad aga vääramatu kindlusega.
Vabadussõja võidusambaga juhtunu on näide parteilise propaganda tarbeks valminud rajatisest, millega seotud skandaalid heidavad kogu riigile rohkem halba varju kui kunagine Tõnismäe monument, mille tarbeks IRL-i algatusel tehti koguni eraldi seadus – keelatud rajatise seadus.
VIRGO KRUVE, MTÜ Eesti Tegijad
RISTIKS KAELAS: Rahvasuu ristis samba juba valmimisvaidluste ajal „ristiks ja viletsuseks”. Ristisamba saatus on selle algsed vastased pannud parastama ja pooldajad piinlikkust tundma. See rajatis tähistab Vabaduse väljaku ääres nüüd kohta, kuhu Andrus Ansipi valitsus mattis Eesti edu.
Ilmus ajalehes Kesknädal 22. juuni 2010
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14926