Juudid võitlevad viimase ameeriklaseni
7. mail möödus 55 aastat Iisraeli riigi rajamisest. Erakordne on selle otsuse tegemine ÜRO resolutsiooniga. Maailma 235 riigi kohta on erinevaid rahvusi hinnanguliselt 3500 kuni 4000. Resolutsiooni väljakuulutamise järel olevat Stalin vajunud mõttesse ja ütelnud, et seal piirkonnas ei tule enam rahu.
Sajandeid kõrvuti elanud araablased ja juudid ei saanud enam rahumeelselt hakkama. Sajad tuhanded palestiinlased pidid oma kodudest põgenema. ÜRO resolutsiooniga ette nähtud Palestiina riik on siiani loomata, araablased on kaotanud 93 protsenti riigile määratud territooriumist ja vägivald on muutunud igapäevaseks. Majanduslikku kitsikusse surutud palestiinlaste viha juutide ja ameeriklaste vastu on enneolematult suur.
Briti koloniaalvõimude lahkuma sundimiseks panid juudi ekstremistid toime väidetavalt esimese terroriakti tsiviilisikute suhtes, kui lasid õhku Jeruusalemmas Kuningas Davidi hotelli. Ligi saja hukkunu hulgas oli juute ja araablasi pea pooleks. Praegu kasutab Iisraeli peaminister Sharon mõistet terrorist ainult araablaste kohta, jättes mainimata oma kuulsad sõjateod nende tsiviilelanike kallal, millega pälvis hüüdnime “lihunik”. Kunagi varem pole tõele lähemal olnud ütlus, et ühe rahva vabadusvõitleja on teisele terrorist.
Iraagi konfliktis nähti järjekordset juutide ja Ameerika kallaletungi islamile. Pole vahet, kas Ameerika Abrams tank tapab inimesi Gaza sektoris või Bagdadis, sõnum on ühene. USA annab igal aastal Iisraelile humanitaarabi 3 miljardit dollarit, millest 2,5 protsenti antakse ka palestiinlastele. Viimasel kolmekümnel aastal on iga Ameerika maksumaksja kulutanud selleks 5700 dollarit, mis kokku teeb umbes 1,5 triljonit (14. märts 2003 EPL, Stadnikov). See on vist üks kallimaid iseseisvusi maailmas.
Iraagi invasiooni edukas lõpetamine on ameeriklaste koormat kergendamas.
21. aprillil teatas Kuku raadio plaanist taastada naftajuhe Mosulist Haifasse. “Põhja-Iraagist Iisraeli sadamalinna kulgenud juhe lõpetas eksistentsi 55 aastat tagasi, mil Suurbritannia kaotas oma mandaadi Palestiinas. Projekti realiseerimise järel saaks Iraak stabiilse sissetuleku nafta müügist, Iisrael lahendaks praktiliselt kõik oma majanduslikud probleemid. Suurem osa juhtmest kulgeks läbi Süüria, mis teeks riigi poliitiliselt enam järeleandlikuks. USA-le annab see võimaluse lõpetada 1975. aastal sõlmitud leping Iisraeliga, mis näeb ette, et kriisisituatsioonis (loe: sõjas) kindlustab ta Iisraeli energiakandjatega.”
Artikkel ilmus 28. mai 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2780