Kolletuv poliitika
Sügis on värvikülluse aeg. Metsad, ajakirjandus ja isegi poliitika kolletub. Looduses toimivad parasvöötme seaduspärased tsüklid, päevalehed on endiselt mõõnas ja poliitikuid vaevab ideepuudus.
Just sellise pildi saame ühiskondliku kokkuleppe paigutamisega laiemasse taustsüsteemi. Rahvatarkus “kaua tehtud kaunikene” osutus tegelikkuses selliseks pruudiks, mille põlgasid ära kõik suuremad erakonnad. Kuigi veel pole lahti läinud süüdlase leidmise ringtants, peame seegi kord tänama Reformierakonda ja personaalselt Siim Kallast, kes sellele mõttetusele julges vastu seista. Pakkudes välja omapoolse teksti, tegi ta tõeks kirjutamata reegli, et poliitikas ei lükata kunagi midagi tagasi, vaid ainult edasi. Tema lähikonnal on lausa fenomenaalne anne meid kõigest mitteliberaalsest päästa, olgu selleks astmeline või ettevõtte tulumaks. Ja oskus olla igas valitsuses pruudi rollis on reformikate imetlusväärne saavutus.
Iga hea pidi ükskord otsa saama. Nii oli ka sõnavõttudega leppe poolt või vastu, mis olid ettekäändeks poliitilisele nomenklatuurile kirjutavas ja rääkivas meedias ilmumiseks. Ei möödunud just palju päevi, kus teemat poleks valgustatud. Sagedasti ministri või erakondade tippude tasemel. Peaminister Partsi tihedad ilmutused hakkasid viimastel nädalatel tunduma juba jumalike ettekuulutustena. Või oli teleajakirjanikke lihtsalt tabanud valitsuse PR-firma levitatud/suunatud võimuarmastus – partsifiilia. Ma ei mäleta ühtegi teist valitsusjuhti päevade ja lausa nädalate kaupa näidatavat kõigi kolme telekanali uudistes. Raamatus “Jah, härra peaminister” kasutas Anna teleuudiseid oma peaministrist abikaasa asukoha jälgimiseks. Teleuudised pidid andma parima ülevaate, kus ja mida tema armas Jim tegi. Näib, et perekonnad Parts, Pomerants ja Paet on sama teed minemas. Muidugi on see üsna meeldiv, et helge tuleviku lubaduse kuulamiseks pole vaja enam tugitoolist tõusta ja kirikusse minna. Ikkagi 21. sajand.
Aga mitte loojakarja läinud ühiskondliku leppega ei peaks poliitikud edaspidi tegelema, vaid nende ja rahva vahelise usalduse rebenemise lappimisega. Viimaste nädalate kära saadikute autoliisingute üle on aastate pikkuse protsessi järjekordne etapp. Omamoodi shoki sain 5. oktoobri Kanal 2 “Ekskursiooni” saatest, kus Igor Gräzin teatas Heimar Lengile, et Riigikogu saadikul polegi mingeid kohustusi, vaid ainult õigused. Piltlikult, isegi kohal käia polevat enam vajadust, sest palka makstakse kassaluugi asemel ju pangakontole.
Kõrgeima riigivõimu esindajatel näib olevat pidev suhtekorralduse kriis, sest millal viimati lugesite neist midagi positiivset. Riigikogu on saanud valskuse ja rahva raha raiskamise võrdkujuks. Pea eranditult kerkivad nad negatiivses kontekstis kas purjus pea, isikliku ja riigi rahakoti segiajamisega või muul kaheldaval moel tabloidlehe esikaanele.
Minnes Euroopa Liitu, võiksime südamerahuga anda poole seadusloomest 732 liikmega Euroopa Parlamendile ja koondada näiteks 30 protsenti Riigikogu saadikutest. Kuigi mõnelgi lugejal võis sõna koondamine tuua silma kättemaksu tulukese, jääks kaduvad kohad tühjaks ikkagi alles järgmiste valimistega. Elu on lihtsalt ebaõiglane.
Rahvasaadiku puhul on kaks vastandlikku lähenemist. Me vajame seadusloome tarvis professionaali, kuid valituks osutuja peab olema libeda jutuga hea häältekoguja, kuid samal ajal ka tõsimeelne ekspert. Lääne parlamentides on see lahendatud populaarsete esinumbritega, kes toovad siis enda häältega kaasa eksperdid. Eestis on valimiste loosikasti visatud liigagi palju juhuslikke kuulsusi: heliloojaid, saatejuhte, dirigente või ajakirjanikke, kes veelgi suurema käraga on sealt lahkunud.
Arutluse poliitiku rollist ühiskonnas saab lõpetada jällegi raamatu “Jah, härra peaminister” abil – tippametniku Humphrey tõdemusega, et “Meie ehitasime riigi, aga keegi ei hääletaks iialgi meie poolt!”
Uued valimised juba juunis!
Artikkel ilmus 22. oktoober 2003 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3262