Taevamanna jäi tulemata
Kõigest 58 päeva on jäänud 1. mai saabumiseni. Kes silub juba praegu tööliste päeva puhul lippu ja kes valmistub Euroopa Liitu astumise rõõmupeoks. Referendumi-eelsed lubadused suurtest hüvedest, nagu palkade ja pensionide tõus või toetusraha pea igale kolmandale majandustegevusele, on suure kella küljest alla kukkunud.
Selle asemel kuulsime maakondade vahelise bussitranspordi piletihinna ja kõikide leiva-saiatoodete ligikaudu viieprotsendilisest hinnatõusust. Võib nõustuda, et juba liidus olles on regulatsioonide, direktiivide ja tõhusa järelevalve pärast märksa raskem kasumi marginaali sama kõrgel hoida. Aastate kaupa Eesti majanduse eeliseks peetud odav aga haritud tööjõud on ka lõpule jõudmas. Isegi kui tööandja veenaks veel vanaviisi jätkama, käivad juba praegu piiritagused ahvatlejad meie spetsialistidele mitmekordseid palku lubamas. Olgu selle viimaseks näiteks soomlased, kes otsisid mitutsada arsti. Ühtses majandusruumis olles on väga raske põhjendada sarnase töö eest makstava palga sedavõrd suurt erinevust. Tõenäoliselt pole meie oma töötajaid seni hinnanud ja mõelnud ainult kasumist.
“Eesti Panga sügisprognoosist aastateks 2003-2005” saame teada, et makromajanduslike riskide alla kuuluvad “püsivalt kõrge jooksevkonto defitsiit ning riigi võlakoormuse kiire tõus võivad kaasa tuua välisinvestorite usalduse languse ja investeeringute vähenemise. Tulemuseks oleks muuhulgas sotsiaalsete pingete tõus”.
Eesti majanduskasv ei pruugi kaua kesta
Kuigi stagneerunud mandri-Euroopaga võrreldes on Eesti majanduskasv olnud korralik, ei pruugi see kaua kesta. Statistiliselt ilusad numbrid on saavutatud mitte kvaliteetse töö, vaid enamikus välisinvesteeringute arvel. Aastal 2001 oli Eesti SKP kõigest 38 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Ja möödunud aasta 30. septembri seisuga oli statistikaameti andmetel Eesti kogu välisvõlg 79,6 miljardit. Seda on poole rohkem viimase aasta Eesti Vabariigi eelarvest. Ma võin tunduda pessimistina, kuid ma tunnen 1997. aasta majanduskriisi hõngu.
Narvas on Kreenholm koondamas sadu töötajaid. Puidu töötlemisega tegelevas tööstuses ei ole enam sagedased mitte põlengud, vaid otsesõnu pankrotti minemine. Viimane neist oli Pärnu Standard, mis koondas liimpuidu valmistamisega hõivatud poolteistsada töötajat. Ja seda paar päeva pärast ETV-s teatatud kahesaja töötajaga firma pankrotti Lääne-Virumaal. Eesti on liiga väike riik, et lubada sadade töökohtade kadumist nädalas. Siit võime teha kurva järelduse, et praegune valitsus jõuab meediasse ainult kaotatud töökohtade, mitte aga 14% töötuse küsimuse lahendamisega.
Suurte poiste mängud
Juba praegu on märgata spetsialistide äravoolu Euroopasse. Ennekõike on see tabanud poliitikuid avalikus sektoris. Tuntud reformierakondlased Kallas ja Ojuland teevad plaane Brüsselisse tööle asumiseks. Ja kindlasti ei ole nad viimased tipp-poliitikud, kellele Toompea mängutuba on väikseks jäänud ja selles liivakastis õpitud “suurte poiste mängud” ära tüüdanud. Kuid enne kui kedagi Euroopasse saata, peaks küsima tema teenete kohta. Eelpool toodud näidetest ei õhku just eriti palju kiitust meie seni viljeldud liberaalsele majandusele. Juunis toimuvateks valimisteks koostatakse tõenäoliselt veel teisigi parteide aruandeid valimislubaduste täitmisest, kuid tuleks meeles pidada, et Brüsselis ei käi vaidlus erakonna põhikirjaliste lubaduste üle, vaid märksa laiemalt – maailmavaateliselt. Kui seni on meie poliitiline spekter olnud võrreldes Euroopaga paremale poole nihkes, siis sotsiaalsuse poole võib pendel nihkuda alles pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Ja kui keegi räägib Eesti esindamisest Europarlamendis, siis ta lihtsalt liialdab, sest saadikud ei ole seal vaid oma rahva küsimusi arutamas. Kuivõrd vähetähtsaks peetakse neid valimisi ka mujal Euroopas, näitab viimatine osalus, mis oli 49 protsenti. Tegeliku võimu ja otsused koondab enda kätte hoopis Euroopa Liidu ministrite nõukogu.
Ma ei tahaks olla see pessimismi kuulutaja, kes kirjutab, “näete, hoiatati ju Euroopa Liidu eest”, kuid realistid võiksime olla kõik ja märgata suurt vahet lubaduste ja seni täitunu vahel.
Vabaduskella kõrvale tuleks rajada ka Euroopa Liidu aega arvestav Eurokell. Unustada kogu senine taak ja alustada uut ajaarvamist. Sõltuvalt usutunnistusest on meil juba praegu aasta 5764, 2004 või 1425. Vastavalt siis judaismi, kristluse ja islami järgi.
Miks mitte alustada algusest?
Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 03. märts 2004
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=3772