Teeme Ilvese uurimise komisjoni!
Alati enne valimisi puhutakse üles skandaalid, see on poliitilise võitluse vankumatu osa. Kui ei õnnestu enda reitingut tõsta, saab vähemalt vähendada konkurendi oma, seades kahtluse alla teise partei senised otsused, meelsuse või tema inimesed. Saab ka mängida valimisringkondade suuruse või mandaatide arvuga. Või kehtestada enneolematuid hääletusviise (e-valimised).
Kohalike valimiste eelhääletuseni on jäänud 64 päeva. Hetkel kütavad meedia ja IRL paaniliselt üles järjekordset skandaali Tallinna linnapea ja riigis opositsiooni kuuluva Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare majanduslike huvide deklaratsiooni üle. Kaitseminister Urmas Reinsalu pidas lausa vajalikuks parlamendis selle uurimiseks komisjon luua.
Siiani on deklaratsioonidega tegelenud korruptsioonivastane erikomisjon, mis vaatab neid bürokraatia aspektist. Dokument oli esitatud õigeaegselt ja sisult korrektselt ning komisjonil puudub pädevus tegutseda moraalse timukana, et laarlaste ja ansipistide konkurent lõpuks poliitikast kõrvaldada. Viimased aastakümned ongi Eesti poliitika käinud selle ümber, kuidas ühest mehest vabaneda. Meie poliitika meenutab jalgratast, mis vajab sõitmiseks kahte pedaali, millest üks saab tõusta vaid teise arvelt.
Siinkohal aga tahaksin osundada kahepalgelisele käitumisele võrrelduna ühe teise tippametnikuga. 16. novembril 2011 avaldasin Kesknädalas artikli „President Ilvese salalaenud“, mis avalikustas Soome pankade Merita Bank Plc ja Nordea Pank Finland Plc kasuks seatud kolme (!) hüpoteeki summas 2,28 miljonit krooni(146 230€), mille president oli võetud kohustusena viis aastat järjest (2007 – 2011) maha salanud. Ühe pangakohustuse unustamine oleks mälu nõrgemine, kolm on juba täielik mälukaotus või teadlik valeandmete esitamine. Savisaare deklaratsioonis puuduv laen avastati juba esimesel aastal ja talle määrati trahv 5000 krooni.
Lugesin 1. juuli 2013 Delfi artiklist „Ilves vaidleb pangaga võla suuruse üle“ pressiesindaja Piret Perti tsitaati Ilvese Saksamaa kinnisvaralaenude deklareerimisest ja mõtlesin – valetab, kinnimakstud hämaja. Pole mõtet väita asju, mida saab kontrollida Riigi Teatajast. Ilmne vale on kirjutada: „Tehingu käigus võetud kohustusi ja soetatud omandit on president Ilves läbi aastate kajastanud oma majanduslike huvide deklaratsioonis.“ Kuni selle viidatud artiklini ei teadnud mina ega keegi teine tema deklaratsioone lugedes, et Toomas Hendrik Ilvesel oli juba 1992. aastast pärit kaks kinnisvõlga Bayerische Hypotheken- und Wechsel-Bank AG ees seoses laenuga kinnisvara soetamiseks summas 1 920 000 krooni ja 2 408 000 krooni.
Välisministri ametis märkis Ilves 17. detsembril 2001 majandushuvide deklaratsioonis andmetena varaliste kohustuste kohta, et tal on võetud laen Nordea Pangast summas 173 433 krooni. Hüpoteegid ja kinnisvõlad kuuluvad deklaratsioonis järgmisse (11.) punkti, kuhu Ilves on kirjutanud „Ei ole”. Järelikult esitas välisminister Ilves teadvalt valeandmeid esimese Erma hüpoteegi kohta (Merita Bank Plc. 200 000 krooni) ja salgas maha kaks Saksamaa kinnisvõlga summas 1,92 ja 2,4 miljonit krooni.
Miks pressiesindaja Pert valetas, et Saksamaal „soetatud omandit on president Ilves läbi aastate kajastanud?“
Aitame siis president Ilvest tema vaidluses pangaga kohustuste jäägi üle ja moodustame selle uurimiseks komisjoni! Ootaks esmajoones Reinsalu ettepanekut selle kohta. Nii selgitame ka kohustuste mahasalgamise põhjuse, isegi kui karistust pole enam võimalik määrata (nagu VEB fondi juhtumil). Muidu jääb mulje, et vaid ühe poliitiku – Savisaare – kaela proovitakse määrida kõigi skandaalide häbi, süü ja vastutus: VEB fond, R-Hooldus OÜ, RP Majandustegevus OÜ, Patricia OÜ, Droom OÜ, Fidenter OÜ, rahamuul Meikar, elamislubade müük, IRL-i Wismari tn maja topeltmüük ja Autorollo.
KESKMÕTE:
Viimased aastakümned ongi Eesti poliitika käinud selle ümber, kuidas ühest mehest vabaneda.
Artikkel ilmus 7. august 2013 ajalehes “Kesknädal”
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=21336