Vabaduse verine väljamüük jätkub
Koolide lõpuni ei ole enam palju aega. Elumere lainetesse suunduvad noored peavad valima vähemalt diplomi kättesaamiseni eksisteeriva kooli ja elukutse, millega ei peaks ennast töötuks vormistama. Analoogse valiku ette on pandud ka Iraagi rahvas. Kas valida praegune vana või uus ja tundmatu (Washingtoni rezhiim), kui käimas on vabaduse verine väljamüük?
Tasuta lõunaid ei olevat. Ometi on olemas rikas ameerika rahvas, kes soovib kulutada 24 miljoni iraaklase vabastamiseks nende presidendist 75 miljardit dollarit. Iga inimese kohta keskmiselt 3125 dollarit ehk 45 312 krooni. Seejuures läheb taastamiseks ainult kümnendik summast. Kelle oled võimule aidanud, võid ka kukutada.
Lähis-Ida regiooni valitsused on alati rohkem või vähem totalitaarsed. Vähemalt enne Lahesõda oli Iraak regiooni kõrgema elatustasemega riikide hulgas ja teda peeti demokraatlikuks rigiks. USAga konflikti sattumise järel on sellest alles jäänud ainult riismed.
Kui reporter Bagdadi tänaval küsib, kes on süüdi rahva viletsuses, vibutatakse rusikat USA sanktsioonide ja mitte Saddami poole.
USA kohe oskab probleemseid liitlasi valida. Olles konfliktis Iraaniga, kõlbas Saddamile müüa relvi ja luureinfot. Pakistanis CIA väljaõppe laagrites koolitati ka Usama bin Ladenit, keda maailm tunneb tema agendinime Osama järgi. Usama bin Laden on vaieldamatult CIA edukaim agent, sest on pannud riigijuhid oma sõnu sööma ja pälvinud esiterroristi nimetuse.
Väga raske on veenda inimesi vabaduse toomises, piirates nende liikumisvabadust, lõhkudes majade uksi, rivistades neid seina äärde või surudes teetolmu, ning teha seda kõike võõrkeeles karjudes, lisaks täisrelvastuses. Põhja-Iirimaal muutus rahvas leebemaks peale sõdurite kiivrite asendamist mütsidega ja liigsest militarismist loobumist. Praegu aga nägime sõja esimesel päeva Umm Qasri linnas Ameerika lipu heiskamist (vallutajate komme), Bagdadi lakkamatut pommitamist ja vigastatud tsiviilelanikke.
Invasiooni puhul Iraaki alahinnati rahva mälu. Lahesõja ajal liitlaste mahitusel alustatud ülestõus Saddami kukutamiseks suruti veriselt maha, sest “sõduritel oli vaja koju minna.”
Teiseks alahinnati rahvuslikku uhkust. Olgu riigijuht ükskõik kui metsikute meetoditega, vähemalt on ta üks “meist”. Seepärast pole üllatav ka jahe vastuvõtt liitlasvägedele, sest ei olda kindlad nende soovis seekord lõpuni minna.
Kuuldused liitlaste edust on osutunud enneaegseteks. Umm Qasr vallutati alles viis päeva peale Pentagoni avaldust. Iraagi teated tapetud sõduritest ja hävitatud tehnikast on paikapidavad ja Bagdadi tsiviilohvreid võib näha teleuudistes. Siiani pole vallutatud ühtegi olulist linna varustusteedel. Sõja esimeseks ohvriks pidi olema tõde ja seda õpib Pentagon kiiresti. Kui enne lihtsalt vihati abstraktset Ameerikat, siis Al Jazeera teleuudiste taustal peetakse teda valetajaks. Kõik õhtul araablase koju jõudnud uudised Pentagonist lükatakse esmalt ümber ja alles tunde hiljem kinnitab vastaspool neid vastumeelselt. Ka CNN on muutnud oma sloganit “Invasioon Iraaki” abstraktsema “Sõda Iraagis” vastu.
Umm Qasri sadamasse 600 tonni vee ja toidu saabumine oli meediasündmus. Samas jäetakse mainimata, et enne konflikti saabus sinna iga päev keskmiselt 3400 tonni naftaraha eest ostetud toitu ja ravimeid. Rohkem kui viiekordne koguse vähenemine seletab ka kaootilist abisaadetiste jagamist, kus kisklevad iraaklased ja relvadega vehkivad sõdurid moodustavad suure segaduse. Seejuures on abiorganisatsioonid solvunud neile eraldatud rolli üle. Justkui lahinguvälja sanitarid või ristirüütlite järel tulnud ja rahvast ristinud preestrid.
Maailm oleks märksa rahulikum, kui leiduks veel vaba maad, kuhu hüperaktiivseid koloniseerida, nagu seda tegid eurooplased paar sajandit tagasi Ameerikas. Maatamehed, kriminaalid ja usuhullud leidsid seal uue kodumaa. Praegu nimetavad nemad mõningaid riike Uueks Euroopaks, justkui valmistudes nende uueks koloniseerimiseks.
Igale konfliktile eelneb eellugu (keelatud relvad), valitseja demoniseerimine (diktaator Saddam) ja lubadus (nafta Iraagi rahvale).
Iraagi välisminister Tariq Aziz nimetas Bush juuniori käitumise motiivide hulgas aga kuulumist vabamüürlaste hulka. Kui ta oleks tahtnud õõnestada tema usaldusväärsust, oleks võinud ju lihtsalt öelda, et tegemist on usurpaatoriga, kes ei saanud valimistel häälteenamust. Või minna tema isikuomaduste kallale, nagu tegi seda Kanada peaministri nõunik, kasutades sõna “idioot.”
Aga Eesti nüüdseks endise peaministri tingimusteta toetus sõjale tekitab arusaamatust. Riigile on võetud kohustusi ilma Riigikogu heakskiiduta ja eirates rahva arvamust. Tahaks küsida: “Härra Kallas, kas ka teie olete vabamüürlane?”
KESKMÕTE
Iraagi sõda võib lähikuudel lõppeda, kuid võitlus iraagi rahva südame ja mõistusega alles algab.
Artikkel ilmus ajalehes Kesknädal 02. aprill 2003 http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2560