Valimisreeglite kehtestaja võidab valimistel
Valimised on toimunud ja võitjad selgunud. Edukaks ei osutunud maksumaksjale tema oma raha eest kõige rohkem lubanu, vaid võiduks vajaliku valimissüsteemi ehitanu.
Seekordsed parlamendivalimised olid juba kuuendad. Täpselt samamoodi nagu iga järgmine sõda erineb eelmisest, pole võimalik korrata eelmiste valimiste valemi järgi saadud valimisvõitu. Piltlikult öeldes, kindralid on sõjaks ja poliitikud valimisteks valmistumisel alati sammukese taga neid ees ootavast olukorrast, just nagu Poola ratsavägi läks Teises maailmasõjas ründavate tankide vastu. See pole siiski lootusetu järeljooksmine, kui omad tuleviku mõjutamise vahendit ehk saad valimiskampaanias luua endale soodsamaid tingimusi.
Esmatähtis on piiritleda valituks osutumise kriteeriumid. Näiteks on eelmiste valimiste järel seatud parlamenti kandideerimisel nimekirja pikkuse piirang (kuni 125 nime), kehtestatud kautsjon igale kandideerijale (viimati 556,04 €), kõrvaldatud konkurentsist valimisliidud. See viimane tähendab, et poliitikas saavad osaleda ainult erakonnad, kes on 1000 liikme nõudega täitnud neile seatud alampiiri ja omandanud riigilt „litsentsi” poliitikas osalemiseks.
Järgmisi meetodeid on erakonnad valimistel kasutanud üksteisest parema positsiooni saamiseks või konkurendi nõrgestamiseks.
Esiteks – valimisringkonna suuruse ja piiride muutmine. 1995. aastal olid Ida- ja Lääne-Virumaa üks valimisringkond, kus jaotati 11 mandaati. 1999. valimistel jaotati 13 mandaati. 2003. aasta valimisteks lahutati valimisringkond kaheks. Ainus ilmne tagajärg oli Edgar Savisaare siirdumine kandideerima 2. ringkonda (Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita).
Teiseks – valimisringkonna mandaatide arvu muutmine. Viimase 16 aasta jooksul on sama arvu mandaatidega olnud vaid kaks ringkonda: Mustamäe ja Nõmme Tallinnas (8) ning Pärnumaa (8). Enim on valijate arvu kasvamise tõttu mandaate juurde saanud Harju- ja Raplamaa (+3, kokku 14). Kaotajateks on vähemalt kahe mandaadiga olnud Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa (alles 6), Järva- ja Viljandimaa (alles 8) ning Võru-, Valga- ja Põlvamaa (alles 9). Seda vahendit üritati kasutada ka kohalike omavalitsuste valimisel Tallinnas, aga jõujooned jäid 79-kohalise volikogu puhul samaks kui olid 63-kohalises.
Kolmandaks – valimistel parema positsiooni saamise vahendiks on uute hääletusmeetodite rakendamine (justkui valimistel osalemise lihtsustamine). Ennekõike kuulub siia alla ID-kaardiga e-hääletamine, mis võeti kasutusele 2005. aasta kohalikel valimistel. See eeldab valijalt arvuti olemasolu ja infotehnoloogilisi teadmisi ning annab eelise noorema valijaskonnaga parteile.
Neljandaks – kavandatav mobiiltelefoni vahendusel hääletamine, mis mõneti sarnaneb eelnevaga, aga alandab veelgi nõudeid klikivalimisteks.
Maailmas valimistega ei mängita
Eesti on maailmas ainus, kes on „valimiskabiini” toonud hääletaja asukohta: tema koju, kontorisse, suvilasse, autosse või naabrituppa, ja valimiskomisjonil puudub igasugune võimalus kontrollida sealseid tingimusi, et hääletajat ei mõjutataks või ei toimuks hääleostmist. Meie laseme valijad hääletussedeleid vormistama suvalisse internetilevikuga kohta. Ilmselt sel põhjusel, et valija peab olema valimiskomisjoni poolt kontrollitavates ja hääletusvabaduse tagavates tingimustes, ongi teised riigid läinud e-valimistel valimisjaoskondades valimismasinate kasutamise teed. Selliseid valimismasinaid on kasutatud Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Brasiilias, Soomes jm.
Soome loobus e-valimistest
2008. aasta oktoobri viimasel pühapäeval katsetasid soomlased kohalikel valimistel Lõuna-Soomes Uusimaa maakonnas elektroonilist hääletamist valimisjaoskonda paigutatud valimismasinatega. Valijale anti pärast isiku tuvastamist valimiskaart, mille ta sisestas valimismasina lugejasse. Seejärel ta valis puuteekraanil valimisnimekirjast kandidaadi numbri ja kinnitas selle. Elektrooniline hääl saadeti eraldatud arvutivõrgu kaudu keskserverisse ja hääletaja tagastas valimiskaardi valimisjaoskonna töötajatele. Hääli loeti pärast valimisaja lõppemist. Selgus, et 12 234 valija kohta tuli 232 kehtetut häält (1,9%) – valimisprotseduur oli jäetud lõpule viimata. Sellest veaprotsendist piisas, et elektroonilise hääletuse tulemused tühistada ja lõpetada katsetused n-ö klikivalimistega. Aprillis toimuvatele Eduskunna valimistele minnakse traditsioonilise paberi ja pliiatsiga.
Eesti kohta me e-valimiste veaprotsenti ei tea, sest kokku loetakse vaid saabunud hääled, mitte valimisrakenduse käivitamised arvutis ja hääletamisega alustamised. Nendel valimistel selgus, et valimisrakendus saab viirusega keelata teatud kandidaadi poolt hääletamast, kuvades valeteate edukast hääletamisest, aga tegelikult jääb hääl andmata. Sellele „valija diskrimineerimise tüüpi rünnakule” juhtis tähelepanu Paavo Pihelgas ETV „Pealtnägija” saates ja Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses. Samuti on selgunud, et teatud arvutites jättis valimisprogramm kuvamata valimisnimekirja lõpus olevate üksikkandidaatide nimed, tehes sellega võimatuks nende poolt hääletamise.
Elektrooniliste valimiste läbiviimisega seotud inimesed väidavad, et nende tehnoloogia on veavaba ja kontrollitud. Ilmselt see ongi nii, kuid e-valimiste nõrgim lüli meie praeguse süsteemi juures on hoopis valija, kes asub väljaspool valimiskomisjoni kontrollitud tingimusi. Võiks isegi öelda, et oleme liberaliseerinud häälteostmise.
Lõpetagem eksperiment klikivalimistega
Mina kasutan ka igapäevaselt elektroonilist panka ja usaldan seda täielikult, sest pangas jääb tehingust märge mõlemale osapoolele. Elektroonilistel valimistel kajastub tehing ainult saaja ehk häälte lugeja poolel ja hääletajal ei ole võimalik veenduda, et tema hääl läks soovitud kandidaadile või üleüldse arvesse.
Oleks aeg lõpetada eksperiment n-ö klikivalimistega enne, kui liberaliseeritud häälteostmine on kahjustanud meie demokraatiat, ja naasta inimeste poolt kontrollitavate, valimisjaoskonnas toimuvate valimiste juurde. 15,4% klikivalijaid näitas, et valdav enamik valijaid ei mängi valimistega ning usaldab paberit ja pliiatsit nagu teeb ülejäänud Euroopa Liit. Meil on praegu üle 12 hääletamisviisi ja neist ühest loobumine ei vähendaks valija võimalusi.
Samas saan aru, et parempoolsed partei ei lükka ümber seda redelit (e-valimised), mis aitas neil taaskord võimule tõusta. Mis näitab, et valimised võidetakse sobivate ringkondade, mandaatide hulga ja hääletusviiside kehtestamisega.
VIRGO KRUVE
MTÜ Eurosaadik
Artikkel ilmus 23. märtsil 2011 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16551