Virgo Kruve: Oleme vabade ja salajaste e-valimiste poolt!
Eesti tegeleb elektrooniliste valimiste mõttega aktiivselt alates 2001. aastast. Idee algatajad nägid selles riigile mainekujunduslikku projekti ja võimalust millegi positiivsega maailmas silma paista. Need olid ajad, kui otsisime oma „nokiat”.
Eriti hea tulemusena oodati valimisaktiivsuse kasvamist. Ennekõike loodeti muidu passiivsetele noortele, kes valimisjaoskonda ei viitsi minna, aga on altid arvutit kasutama. Teine tulemus pidi olema osalusdemokraatia arenemine ehk inimeste suurem kaasatus otsustamisprotsessi. Räägiti lihtsamast võimalusest referendumeid korraldada. Need olid ajad, kui veel usuti portaali Täna Otsustan Mina (TOM). Kolmas hea asi pidi olema valimiste läbiviimise madalam hind, võrreldes paberi-pliiatsi abil hääletamisega.
Valimisaktiivsus oli 2003. aastal 58,2% ja elektrooniliste valimiste võimalusega 2007. aastal 61%, nüüd 63%. Valimisaktiivsuse suurt tõusu seega ei ole, osa kindlaid valijaid on vahetanud lihtsalt hääletusviisi. Viimati valis elektrooniliselt 15% ehk 140 846 inimest, aga koguni 37% (398 637 hääleõiguslikku) jätsid üldse valimata. Samuti ei saa rääkida osalusdemokraatia kasvust, sest viimane referendum viidi läbi 2003. aasta septembris.
Riikide osalemine e-valimiste rakendamisel sarnaneb võidujooksuga kosmosesse. USA president John F. Kennedy ütles oma kõnes 12. septembril 1962: „Me otsustasime minna Kuule sel kümnendil ja teha muid asju mitte nende lihtsuse pärast, vaid sellepärast, et need on keerulised.” Ajavahemikul 20. juulist 1969 kuni 7. detsembrini 1972 tehti 12 mehitatud lendu, ja siis need lõpetati. Kulud olid liiga suured, võrreldes saadava info ja kivimitega, ning ükski teine riik ei soovinud konkurentsis osaleda.
Samamoodi pole ükski teine riik maailmas pakkunud konkurentsi meie elektroonilisele kaughääletussüsteemile. Šveits on alles teine, kes kavandab õiguslikult siduvate referendumide korraldamist hääletamisega väljaspool valimisjaoskonda. Maailmas on mitu riiki, mis on loonud valijale paberhääletamise asemele alternatiivina elektroonilise valimismasina, aga neid süsteeme on ehitanud, hooldanud ja turvanud valimiste korraldajad. Ainult Eesti on jätnud valija kõige ebaturvalisemasse olukorda tema isiklikus arvutis, sest ei suuda kontrollida seal valijaga toimuvat.
Toon võrdluse pangandusest, kus on oluliselt piiratud kunagi turvalisena tundunud koodikaartide kasutamist või sellest täielikult loobutud ja asendatud need PIN-kalkulaatorite või ID-kaardiga. Kui laenata lennukat võrdlust Kuu-lendudest, siis oleme valija saatnud Kuule, aga sealt tagasi saama peab ta ise. Arvan, et ihalus ükskõik millega maailmas silma paista ei tohiks vähendada valimistele seatavaid nõudeid valimisvabaduse, salajasuse ja kontrollitavuse aspektist. Valimised peavad toimuma valimisjaoskonnas.
Põhiseaduse 60. paragrahv ei luba korraldada Riigikogu valimisi kümnendast päevast kuni neljanda päevani enne valimispäeva elektrooniliselt, sest ütleb: “Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” Elektrooniliste häälte saatmise võimalus lõppes 2. märtsil kell 20.00 ja mitte ühtegi häält ei saanud märtsikuu esimesel pühapäeval anda. Pabersedeliga valijad said hääletada eelhääletamisel või valimispäeval ühtemoodi ja võime rääkida erinevatest hääletusaegadest.
Pole sugugi esimene juhus, kus on esinenud põhiseaduse reeglite moonutamine alama astme seadustes. Meenutame Riigikohtu 16. mai 2008. a. otsust, millega tunnistati kehtetuks riigile kuuluva karistusfunktsiooni delegeerimine eraõiguslikele juriidilistele isikutele ehk ühissõidukis piletita sõitjate trahvimine erafirma poolt.
Mina ei ole tehnoloogilise arengu vastu, aga olen vabade, salajaste ja vaadeldavate valimiste poolt.
KESKMÕTE: Oleme valija saatnud Kuule, aga sealt tagasi peab ta ise saama.
VIRGO KRUVE, kolumnist
Artikkel imus 25. mail 2011 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16920